Motobu-ryū

Motobu-ryū koolkonna lõi legendaarne okinawa võitleja Motobu Choki (1871-1944). Ta sündis Shuris vanas Okinawa pealinnas, mõjuka aristokraadi Motobu Yasushi (Tomura) perekonnas. Tema isa oli karate- ja salajase kuningliku perekonna Udon-te võitluskunsti meister. Kõik kolm tema poega Teyu (suri 1936.a), Choshin ja Choki tegelesid karatega varajasest lapsepõlvest. Kuid erilist isa tähelepanu vääris vanem poeg Teyu kui pärija. Ainult talle õpetas isa Udon-te saladusi ja talle võimaldati treenida parimate karate õpetajate juures sealhulgas ka Matsumura Sokoni juures.

Chokil oli vedanud kõige vähem. Vanemad pöörasid talle vähe tähelepanu, ning ei hoolinud tema haridusest ja kasvatusest. Choki oskas halvasti jaapani keelt. Varajasest lapsepõlvest oli poiss ise endale määratud. Vanemad vennad suhtusid temasse ka üleolevalt ja igal võimalikul viisil püüdsid harjutada õpitud karatevõtteid noorema venna peal. Selline suhtumine temasse määras ette Choki iseloomu. Ta kasvas kinnise ja jõhkra inimesena, uskus ainult jõudu ja ei pidanud kinni üldkehtestatud käitumise standarditest.

Motobu otsustas saada kõige tugevamaks võitlejaks, et keegi ei saaks teda alandada ja talle halba teha. Kuna tema isa ei tahtnud või ei saanud palgata tema jaoks õpetaja hakkas Choki treenima iseseisvalt. Tundide viisi treenis ta lööke makivara pihta vähemalt 1000 lööki päevas ja pühendas palju aega üldfüüsilisele ettevalmistusele. Küllaltki kiirelt karastus tema keha, arenes jõud ja hea hüppevõime.

Mõne aja pärast Choki sai osutada tugevat vastupanu vaenlastele, mille pärast jäi talle külge tülinorija ja kakleja maine. Choki isa hakkas kartma, et pojast kasvab kurjategija ja otsustas leida tema jaoks karateõpetaja. Esimeseks õpetajaks osutus kuulus Shuri-te stiili meister Itosu “Ankō” Yasutsune (1830-1915). Kuid tavalised treeningud Chokit ei rahuldanud, ta tahtis pidevalt kontrollida oma oskusi reaalselt. Seiklusi otsides suundus ta alati ühte sadamalinna Naha kvartalis, mis kubises purjus meremeestest, varastest, röövlitest, sutenööridest jne. Sea toimusid tihti kaklused ja noormees ei jätnud kasutamata juhust neist osa võtta. Kakeldes kohalike kaakide bandedega omandas ta kogemust, kontrollis saadud teadmisi, lihvis võtteid. Olles mitte vastavalt oma eale lihastes ja okinawalase kohta küllaltki pikk (160 cm) sai ta kergelt võitu oma vastastest. Harva juhtus, et sai ise ka kere peale komistades tõsise vastase otsa.

Suurmeistri Itosu dōjōs käitus Choki ülbelt, eputades oma jõu ja reaalsete kakluste kogemusega. Muide ka siin leidus inimesi, kes said talle koha kätte näidata. Üks neist Suurmeistri Itosu sempai Yabu Kentsu (1863-1937). Yabu oli alati kumites Motobust üle, kuid nende võitluste üksikasju ei ole teada. Itosu Yasutsune suhtus Motobu tänavaseiklustesse väga halvasti. Nagu paljud selle aja õpetajad nägi ta karates enesetäiustamise vaimu ja keha tugevdamise, iseloomu arendamise süsteemi, mitte vahendit võiduks tänavakaklustes. Seepärast peale ühte löömingut, mis lõppes mõningate Motobu vastaste jaoks traagiliselt, viskas Itosu Motobu Choki oma dōjōst välja sulgedes alatiseks tagasitee.

Pärast seda harjutas ta mõnda aega meister Sakuma dōjōs ja mõningate teiste senseide juures, kuid igalt poolt aeti ta lõpuks minema. Kõige suuremat mõju Motobu Chokile avaldas tänapäeval juba peaaegu unustatud Tomari-te stiili suurmeister Matsumura Kosaku (1829-1898). Vaatamata Choki skandaalsele reputatsioonile oli Matsumura nõus võtma Chokit oma õpilaseks võttes Chokilt lubaduse, et ta hoiab kõrvale tänavakaklustest ja pahandustest.

Oma lubadust Motobu hoida ei suutnud. Teda justkui vägisi tõmbas mõnda sellisesse kohta, kus ta sai kontrollida oma õpitud võtteid esimese ettejuhtuva kalkari peal. Peale selle algatas ta kaklusi erinevate võitluskunstide koolkondade harrastajatega. Erinedes teistest oma jõu poolest peksis Motobu läbi kõik oma vastased ja keegi ei suutnud talle vastu hakata. Kui Motobut nähti kaugelt tulevat jooksid kõik eri suundades laiali ja peitsid end kus jõudsid, et temaga mitte kohtuda. Paljude inimeste silmis oli ta täielik monstrum ja temast räägiti kui poolearuga jõhkrast metslasest.

Vaadates Motobu pilte, mis olid tehtud 1920-tel ja 30-tel aastatel, ta ei paistnud sugugi gigandina. Ta oli paljudest oma vastastest lühem. Kuid tema eelis on silmnähtav: Motobu Choki kaalus 90 kg! Kuid need pildid olid tehtud kui ta oli üle 50 a. vana ja ta muutus kogukamaks.

Motobu Choki karatestiil

Treenides paljude okinawa karate suurmeistrite juures ja omades suurt tänavakakluste kogemust, töötas Motobu välja isikliku stiili, mida ta ei kavatsenudki registreerida Butoku-kai-s.

Ta kasutas loomulikke kõrgeid asendeid, tihti sooritades käelööke ja blokke ilma teise käe puusale tõmbamiseta (hikite). Motobu hoidis teist kätt ees, et tagada kaitse ja tema arvates sellisest asendist on seda kergem “võitlusesse viia”. Erilist tähelepanu pööras Motobu kaitsele ja keha keskjoone ründamisele. Tema põhirelvaks olid võimsad käelöögid seiken tsuki ja uraken uchi, erinevad küünarnuki löögid ja torked keikoken ja ipponken. Nagamine Shoshin kinnitab, et keikoken oli Motobu lemmiktehnikaks. Tema sõnul lihvis meister seda lööki täie jõuga makivara pihta. Oma suure reaalse võitluse kogemuse põhjal tuli ta järeldusele, et Tavaline rusikas lähivõitluses alati ei võimalda vastast võita kuid löök keikoken on sellises olukorras ääretult tõhus.

Palju lööke Choki sooritas esimese käega. Mõnes mõttes selline tehnika oli okinawa karates suhteliselt uudne. Tavaliselt kasutati esimest kätt löökide tõrjumiseks ja tagumise käega sooritati võimsaid lööke. Meister Motobu alati kinnitas, et kõige tähtsam võitluses on kiirus ja kuna esimene käsi on vastasele lähemal, siis ta jõuab sihini kiiremini ja seepärast peab sellega ründama.

Kaitses kasutas Choki vastase käte katmise tehnikat “kleepudes” ja minnes üle vastase kontrollile, sooritades erinevaid haardeid. Üldiselt olid haarded üheks tema trumbiks. Ta kasutas neid väga tihti, et tõmmata vastane löögi otsa.

Jalalöögid olid Motobu stiilis teisejärgulised, kuid ei või väita, et nende roll oli väike. Kas põlve või päkaga ta lõi põlve, kubemesse või kõhtu. Nendes löökides oli tohutu jõud. pealtnägijate sõnul ühe võitluse käigus, ta justkui tiku murdis oma vaenlase jala.

Põhiliseks erinevuseks teistest karatestiilidest oli Motobul kahe käe või käe ja jala üheaegne kasutamine. Blokk ja löök ei jagunenud kaheks tegevuseks, vaid olid sooritatud üheaegselt. Selle arvelt oli ajaline võit ja kontra ootamatus.

Veel üks oluline moment – mitte üksikute tehnikate vaid kombinatsioonide lihvimine. Motobu stiili baaspaarisharjutused kujutavad endast ette võitluse fragmenti, kus võitleja peab tõrjuma vastase kombineeritud rünnaku, mis koosneb löökidest erinevate tasandite pihta, ja ise läbima blokkide jada.

Väga suurt tähelepanu pööras Motobu üldfüüsilisele treeningule. Esiteks töö makiwaraga (1000 lööki päevas). Teiseks jõuharjutused. Ta treenis käsi traditsiooniliste okinawa hantlite ja kurikate abil. Peale selle ta iga päev tõstis õlgadele 70 kilose kivi. Kolmandaks hüpped ülesse, näiteks tänavalt Okinawa elamute katusele.

Vaatamata sellele, et Choki stiil oli täielikult suunatud reaalsele võitlusele ei öelnud ta lahti kata kasutamisest Nendest ta eelistas Naihanchi katat. Võib öelda, et just sellest katast sündis kogu suurmeistri stiil. Selles leidis ta oma spetsiifilise lähenemise. Motobu vaatles katat mitte kui konkreetsete võtete vaid kui ideede kogumit. Seepärast sooritades katat, ta ei üritanud seda teha ettenähtud kujul vaid kergelt vahetas suundi, asendeid ja tehnikate järjekorda.

Motobu Jaapanis

1921. a. kolis Motobu Jaapanisse ja asus elama Osaka linna. Ta oli esimene Okinawa karatemeistritest, kes läks saarelt ära (Motobu peaaegu aastaga edestas Funakoshi Gichini). Ta läks Jaapanisse raha teenimise, mitte karate õpetamise eesmärgil.

Umbes kahe aasta pärast tutvus ta jūdō õpetaja Doi-ga. Doile avaldas Motobu meisterlikkus suurt muljet ja ta hakkas mõjutama Motobut, et ta hakkaks õpetama karated. Motobu hakkaski andma karatetrenne Kobe ja Osaka linnas, kuid asjad tal ei sujunud piisavalt hästi.

Motobu sai väga kuulsaks tänu oma võidule Jaapanisse tulnud poksija üle, millest teatas kogu riigile septembris 1925.a populaarne ajakiri “Kingu”, millel oli suurem kui miljoni tiraa˛.. Vaatamata ajakirja artiklile ei ole võitluse üksikasjad selged ja selle kohta on mitmeid versioone. Kuid üldiselt oli lugu nii.

1921.a Kyoto linna Tuli välismaalt poksijate võistkond (loodetavasti olid nad ameeriklased), kes pakkusid nendega võidelda. Sellised mat?id tol ajal ei olnud haruldased. Reeglina välispoksijate ja maadlejate vastu astusid alati välja jūdōad või jūjutsu harrastajad. Publik suhtus sellistesse lahingutesse suure huviga. Jaapani võitlejate kaotus oli suure meeleheite ja solvumise põhjuseks ja nende võidud tegid neist rahvuskangelasi. Just seepärast Okinawa karateka võit poksija üle tekitas suure resonantsi.

Lugu sellest võitlusest ajakirjas “Kingu” on kirjutatud eepilise ˛anri traditsioonides. Algul “tõprad” andsid meie omadele peksa. Poksija sai lihtsalt jagu judokatest ja siis muutudes täiesti ülbeks kutsus võitlema kõiki julgeid kohalolijatest. Siis tuli lavale tundmatu meister rahva seast, kes kaitses meie rahva au.

Kuidas ta seda tegi, räägivad erinevad allikad erinevalt. Ajakiri teatas, et poksija kukkus kaotades teadvuse, laskes läbi tugeva löögi lõuga alt ülesse. Nagamine Shoshin (Matsubayashi-ryū koolkonna rajaja ja üks Motobu õpilasi) kinnitas, et tema õpetaja sõnul nokauteeris ta poksija kolmandas raundis löögiga meelekohta. Oyata Seiu (tänapäevane Okinawa kempō ekspert) räägib, et Motobu võitis lahingu lüües vastasele jalaga kõhtu ja käeservaga kaela. Kahtlemata Motobu Choki sai poksijast kergelt jagu, millega ka üllatas publiku ja hetkega muutus rahvuskangelaseks.

1927.a kolis Choki Tokyosse, kus arvas, et karate õpetamine sujub paremini. Kuid see paljulubav koht oli juba hõivatud Funakoshi Gichini poolt, kes oli talle tuttav juba Okinawa aegadest. Suhted nende vahel olid väga halvad. Igaüks arvas, et just tema on väärt õpetada Okinawa karated Jaapanis ja rõhus teise puudustele. Funakoshi oli esteet, haritud inimene, ta nimetas Motobut matsiks, kes ei suuda mõista karate tõelist sisu. Motobu aga nimetas Funakoshit “tantsijaks” ja “keelpillimängijaks”, kes karatest midagi ei jaga. Täpseid andmeid, missuguseks kujunesid nende vahelised sõnelused, meil ei ole, kuid Konishi Yasuhiro sõnul siis, kui Motobu ja Funakoshi omavahel kohtusid, hakkasid nad arutlema erinevate võtete erisusi ja toimimist. Funakoshi oli siinjuures täiesti abitu Motobu löökide ees, kes pühkis teda korduvalt jalust. Seesama Konishi teadis rääkida, et karatekade ringkonnas Tokyos käisid jutud, et Motobu kutsus lõpuks Funakoshi endaga võitlema ning alistas ta ülivõimsalt. Võitluse otsustaval momendil ta tegi Funakoshile jalapühkimise ning seejärel ründas rusikahoobiga, mille ta peatas mõne millimeetri kaugusel Funakoshi näost, selgelt demonstreerides oma täielikku üleolekut.

Paljud karate ajaloolased nõustuvad sellega, et kui selline võitlus tõesti toimus, siis 100 %-lise tõenäosusega võitis selle Motobu. Sellele viitavad paljud asjaolud. Esiteks oli Motobu Funakoshist 10 cm pikem ning kaalust raskem ning teiseks ei olnud Funakoshil mitte mingisugust kokkupuudet reaalse võitlusega.

Vaatamata sellele õnnestus ikkagi Funakoshil hoida liidri positsiooni Tōkyō piirkonnas. Ta töötas välja väljapeetud õppesüsteemi ning juurutas vööde süsteemi. Peale selle olid tal väga energilised ja mõjukad sõbrad, näiteks jūdō rajaja Kano Jigoro, endine Okinawa kuberner, admiral Yashiro Rokuro, krahv Koto Simpei jt. Motobul selliseid tuttavaid ei olnud kunagi. Vaatamata konkurentsile Funakoshiga ja tema õpilastega leidis Motobu ikkagi Tōkyōs mõningate poolehoiu. Tema lähiabiliseks ja õpilaseks hakkas Konishi Yasuhiro. See inimene omas kõrgeid dane jūdōs ja kendōs ning isiklikku dōjōt ja oli üks Funakoshi parimatest õpilastest. Samal ajal tundis Konishi suurt huvi võitluskunstide rakendusliku poole vastu. Seepärast kohtusid tema dōōos tihti erinevate stiilide ja võitluskunstide esindajad. Konishi oli niivõrd üllatunud Motobu võitluskunsti reaalsusega, et lõpetas treeningud Funakoshi dōjōs, saades eluaegse “reeturi” templi.

Konishi tegi Motobu stiili propageerimiseks väga palju. Ta pani elama meistri, kellel olid suured rahalised raskused, oma majja ja hakkas tema tõlgiks. Ta isegi lõi Motobu toetuse ühingu ning korraldas Okinawa võitleja demonstratsioonesinemisi paljudes Tōkyō ülikoolides ning isiklikest rahalistest varudest maksis talle honorari. Selle eest jagas Motobu Choki talle lahkesti teadmisi. Suurt abi meistrile osutas tema endine Okinawa õpilane Kokuba Kōsei (Kuniba Yukimori), tulevane Motobuha Shitōryū rajaja. Nagu Konishigi, pakkus ta oma elamist ja dōjōt kasutada Motobule. Motobul ei õnnestunud kuidagi avada isiklikku dōjōt ning pärast 1932.a. tänu Konishi Yasuhiro pingutustele hakkas ta juhtivaks karate instruktoriks Tokyo Keskpolitsei Akadeemias.

Tõenäoliselt aastate kasvades hakkas Motobu tunnetama süsteemse hariduse puudumist karates ja 1936.a. otsustas naaseda Okinawale, et süvendada oma teadmisi kempōs. Okinawal külastas ta paljusid dōjōsid, suhtles eri stiilide meistritega ning lihvis erinevaid katasid. Tal õnnestus leida oma endine sempai ja konkurent suur karateka Yabu Kentsu. Yabu oli juba piisavalt vana ning oli ammu eemal karate õpetamisest. Kahjuks nende suhtlemine polnud pikaaegne. 1937.a. meister Yabu suri.

Olles Okinawal Motobu Choki õpetas reaalse võitluse tehnikat paljudele karatekadele. Oma stiili nimetas ta tol ajal Motobu-ha-Kosho-ryu-kempō-karate. Tema Okinawa õpilaste seas olid sellised tulevased meistrid ja karate koolkondade rajajad nagu Miyahira Katsuya (Kobayashi ryū), Kaneshima Sinei (Isshimine ryū), Nakama Tocho (Kobayashi ryū), Kaneshima Sinsuke (Tojanryū), Kokuba Kosei (Motobuha shitōryū) jpt. Vaadates seda nimekirja on selge, kui suur oli selle inimese (Motobu Choki) mõju karate arengule. Olles mõned aastad Okinawal, läks Motobu uuesti Jaapanisse, kuid naases kiirelt ning suri septembris 1944.a. maohaigusesse 73-aastaselt. Konishi sõnul oma elu viimastel aastatel oli Motobu palju rahulikum ja arukam ning enam ei otsinud võimalust kontrollida kellegi peal oma rusikate tugevust.

Pärast Motobu Choki surma tema Jaapani õpilased ühinesid. et säilitada meistri pärandit, millele oli omistatud nimi Motoburyū. Kujunes välja kaks põhilist gruppi: Dōjō shumpukan linnas Saitama Tōkyō lähedal ja dōjō Daidokan Kaizuka linnas Osaka prefektuuris. Viimast dōjōt juhib Motobu 2. poeg Motobu Chosei, kes on tänapäeval Jaapani Motoburyū Karate Assotsiatsiooni president.

A. Gorbõljov. “Spordi . ja väekunstid, teatmik.” Toimetus Minsk Harvest 2002

Tõlkinud Olga Pallo

Comments are closed.