Minevikust

Karate ajalugu minevikust tänapäevani

Indiast Hiinasse

Traditsiooniliselt on tavaks rääkides karate ajaloost alustada looga munk Bodhidharmast, zen-filosoofia rajajast, kes u. aastal 525 p. Kr. rändas jalgsi Indiast Hiinasse. Peaaegu kõikides budōalade ajalugu käsitlevates raamatutes korduva legendi õigsust pole suudetud tõestada, kuid pärimuse järgi võib seda usaldada.

Rändavad mungad pidid oskama võitluskunste, sest tihti tuli neil ainult rännukeppide ja paljaste kätega end metsloomade ning vaenulike hõimude eest kaitsta. Rändkaupmehed võtsid sageli oma reisidele ihukaitsjateks kaasa buddha munkasid.

Legendi järgi asus Bodhidharma Hiinasse saabudes elama Hunani maakonda Shaolin’i templisse. Seal arendas ta välja liikumisharjutused, millest sai alguse hiina chuang-fa. Karate arengus on chuang-fal olnud keskne positsioon. On olemas tõendeid selle kohta, et mõningaid chuang-fa vorme harjutati Hiinas juba Han dünastia ajal (209 e. Kr – 24 p.Kr.).

 

Pärimuse järgi oli Bodhidharma tuima ilmega mees, kellel oli tihe habe ja läbitungiv pilk. Legend räägib, et ükskord suigatas ta keset mediteerimist ja vihastas nii, et lõikas ära oma silmalaud. Maha pudenedes, kasvasid neist esimesed teepõõsad. Zeni mungad virgutavad tihti oma meelt teetassiga mediteerimise vahepeal. Sellepärast öeldakse zeni kohta, et tal on “tee maitse”.

– zen (Budism)

– cha – tee

Bodhidharma õpetas enda ümber kogutud munkadele füüsilisi harjutusi, sest nad ei suutnud oma viletsa kehalise vormi tõttu teha igapäeva-seid zen harjutusi. Ta õpetas neile harjutuste komplekti nimega “shih pa lo han sho” – “La Hani 18 kätt”. Neid harjutusi peetakse pärimuse järgi hiina chuang-fa algvormiks. Seda kunsti kutsutakse tänapäeval üldistavalt kung fuks või wu shuks. “Shih pa lo han sho” harjutusi kirjeldatakse hiina klassikas I-Chin-Ching’is.

Shaolin chuang-fa esindab hiina võitluskunstide “väliseid koolkondi” (‘wai chia), kus põhirõhk on lihaste jõu kasutamisel. Chuang-fa “sisemised koolkonnal” (nei chia) taotlevad õpilase sisemise energia ehk chi valdamist. Tehnikaid ei tehta lihasjõuga, vaid lõdvestunult chi abil.

Bodhidharma harjutused olid algselt mõeldud tervise ja kehalise vormi säilitamiseks. Sellegi poolest on neis selgeid võitluskunsti tunnusmärke, nagu lööke käeservaga, jalalööke ja pühkimisi.

Chuang-fa pärimuse järgi see kunst peale Bodhidharma surma peaaegu unustati, kuni Yuan-dünastia ajal (1277-1367) tuli Ch’ueh Yan Shang-jenist Shaolini templi peapreester. Tema äratas Bodhidharma kunsti uuesti ellu ja laiendas süsteemi 72 liikumiseni. Ch’ueh Yan reisis Hiinas ringi õpetades oma uut versiooni Shaolin chuang-fast. Matkal kohtas ta meister Li Ch’engi, kes esitles teda kuulsale Pai Yul-fengile. Koos arendasid need kolm meest Shaolin chuang-fa 170 erineva liikumiseni, mis jagati viide stiili: draakon, tiiger, leopard, madu ja kurg. Need stiilid on veel praegugi kung-fus kasutusel.

Hiinase Okinawale

Jaapanist lõunas asetsevasse Ryukyu saarterühma kuulub 140 saart, milledest suurim on Okinawa. See asub 550 km kaugusel Jaapani Kyushust, sama kaugel Taiwanist ja 740 km kaugusel Hiina rannikust.

Okinawa saarele jõudis chuang-fa hiina väljarändajatega. Sellest, millal see toimus, on olemas mitmeid versioone. Jaapani entsüklopeedia Sekai Dai-Hyakkajite järgi toodi chuang-fa Hiinast Okinawale arvatavasti Tang-dünastia (618-906) ajal. Teise arvamuse järgi aga tuli chuang-fa Okinawale alles 1300-ndail aastail.

Pärast Jaapani Taira-Minamoto sõdu saabusid Taira klanni jõugud 1000 a. lõpul Riukiu (Ryukyu) saartele. Sõda lõppes alles 1200- aastatel, kui Okinawa esimene kuningas Shunten koos oma järglastega ühendas saared kasutades silmapaistvalt head sõjatehnikat. Shunten ehitas Okinawale kindluseid ja kannustas igati sõjakunstide õppimist.

Aastal 1340 jagunes Okinawa kolme kuningriiki.

Aastal 1372 alistus kuningas Shunten Hiina Ming-valitsuse ees ning aastal 1393 saatis Hiina valitseja Okinawale rühma kogenud kaupmehi ja käsitöölisi, kes tulid tutvustama Hiina kultuuri. Neid hakati kutsuma “kolmekümne kuueks perekonnaks”. Teiste hulgas tuli saarele ka rühm Hiina relvata võitluskunstide meistreid, kes õpetasid oma oskusi edasi saare elanikele.

Okinawal oli ka enda relvata võitluskunst “tode”. Paljude jaapani
ajaloolaste meelest sündis see kunst Riukiu saartel, millede peasaar ongi Okinawa. Selle ühinemisest hiina chuang-fa ja muude Aasia võitlusviisidega sai alguse tänapäeva karate.

Pärast kodusõda, 1492. aastast oli Okinawal valitsejaks Sho Hashi nimeline mees. Ta ühendas saare kolm kuningriiki ja hakkas sõlmima kaubanduslikke sidemeid naaberriikidega. Aastatel 1432 kuni 1570 rajas Okinawa 44 ametlikku saatkonda Annamissee (Vietnam), Taisse, Malaisiasse ja muudesse Jaava kuningriikidesse. Need poliitilised ja kaubanduslikud suhted toetavad väidet, nagu oleks tänapäeva karate jalalöögitehnikad Indo-Hiina päritoluga.

Sho Hashi valitsemisajal keelati saare elanikel relvade kandmine ja omamine.

Aastal 1609 vallutas Jaapani Satsuma-klann Iehisa Shimazu juhtimisel kõik Riukiu saared, ka Okinawa. Satsuma-klann oli Jaapani kodusõja kaotanud osapool ja seega valitsusele pidevaks ohuks. Sellepärast lubas sõja võitja Tokugawa shogun Satsuma sõjaretke Riukiu saarte vastu, arvates, et see kulutab Satsuma jõudu ja tugevdab niimoodi Tokugawa positsiooni. Vallutanud Riukiu saared, keelas Iehisa Shimazu paljude teiste piirangute kõrval, saare elanikel relvade omamise ränga karistuse ähvardusel. See kahekordne relvakandmiskeeld andis relvata võitluskunstide arengule võimsa tõuke. Okinawalased võitlesid vallutajate vastu ainult maatööriistade ja paljaste kätega. Tööriistadest arendati palju tõhusaid relvi nagu tonfa, nunchaku ja sai, mille tehnikaid harjutatakse ikka veel paljudes karate stiilides. Relvade kasutamise oskust hakati hiljem kutsuma okinawa kobudōks.

Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega “te”- käsi või “okinawa-te” ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode-chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks.

Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja. Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda olid shuri-te, naha-te ja tormari-te, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Naha-te, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuang-fa pehmeid blokeerimis- ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust.

Shuri-te sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Solon Matsumura.

Kolmas stiilidest Tomari-te oli segu, milles oli mõjutusi nii Naha-test, kui ka Shuri-test.

Sokon Matsumura ajal, 1800ndate aastate lõpul, ühinesid Shuri-te ja Tomari-te Shōrin-ryuks ja Naha-ted hakati kutsuma Shōrei-ryuks. Et okinawa-te oli ametlikult keelatud, ei tehtud sellest mingisuguseid kirjutisi ja andmed selle arengust põhinevad suulisel pärimusel.

Stiilid sünnivad

Oma aja kuulsamaid okinawa-te meistreid oli Tode Sakugawa (1733 -1815). Sakugawa alustas võitluskunstide õppimist 17-aastasena Hiina munga Takahara Peichini käe all. Hiljem, kohanud hiina chuang-fa meistrit Ku Shankut ja õppinud tema juures 6 aastat, reisis Sakugawa Hiinasse, õppides edasi sealseid võitluskunste. Naasnud Okinawale rajas ta Sakugawa karatekooli, mis all omal alal väga kuulus. Sakugawa väljaarendatud katadeks peetakse kūshankūt (kwankū) ja sakugawa no kon bō’d, mida harjutatakse tänapäevani. Sakugawat peetakse chuang-fa ja tode tegelikuks ühendajaks ja Okinawa karate isaks.

Tode Sakugawa võttis 78-aastaselt oma õpilaseks Sokon Matsumura, kellest sai 1800-ndate aastate karatemeistreist võib-olla suurim. Matsumura loodud katadeks peetakse bassai- ja naihanchi (tekki)- katasid. Matsumural oli palju andekaid õpilasi, kelles kaudu shuri-te koolkonna karate on jõudnud tänapäeva. Kuulsamaid nendest olid Azato Yasutsune (1827-1906) ja Itosu Yasutsune (1830-1915). Itosu alustas karate avalikku õpetamist aastal 1901 Shuri põhikoolides.

Kanryō Higaonna (1845-1915) oli te-ekspert, kes õppis ka Hiinas shaolin chuang-fa Hung stiili, mis kuulub chuang-fa “välisesse”, “kõvasse” koolkonda.

Chojun Miyagi (1888 – 1953), kes oli Higaonna õpilane, arendas edasi naha-te stiili. Ka Miyagi õppis Hiinas chuang-fad, selle pa kua chuan stiili, mis kuulub chuang-fa “sisemisse” ja “pehmesse” koolkonda. Olles õppinud neid kahte stiili ja okinawa-ted, rajas ta oma stiili Gōjū-Ryū. “Gō” – kõva, “jū” – pehme. Miyagi andis sanchin-katale selle gōjū vormi ja lõi tensho kata. Ta liitis oma stiilile ja katadele Hiinas õpitud kõvahäälse hingamistehnika.

Kanbun Uechi (1877-1948) reisis Hiinasse 1897. a., et õppida Hiina võitluskunste. Ta jäi elama Futyos asetsevasse buddha templisse, kus sõbrunes Chu Chi Wo nimelise preestriga. Uechi jäi Hiinasse 13 antaks. Okinawale tagasi tulles ei õpetanud ta 17 aastat ühtegi võitluskunsti. Aastal 1940 muutis ta oma stiili nime Uechi-Ryū karateks. Tema poeg Kanei Uechi on teinud selle stiili tuntuks nii Jaapanis, kui ka Okinawal.

Masutatsu Oyama alias Yee Hyung sündis Koreas aastal 1923 ja asus 9-aastaselt õppima hiina kempōt. Jaapanisse elama minnes, asus ta õppima karated, Shōtōkan ja Gōjū-ryū stiili. Oyama saavutas kuulsust härgadelt sarvi maha lüües ja purustamistehnikaid demonstreerides. 1947. aastal tuli Oyamast jaapani mitteametlik karatemeister. Olemasolevates karate stiilides pettunud Oyama rajas oma stiili aastal 1956 “lõpliku tõe kooli”, Kyokushinkai, mis on kuulus tameshiwari ehk purustamistehnikate poolest.

Karate 1900ndail

Gichin Funakoshi on vanadest meistritest tuntuim. Ta sündis aastal 1868 Shuris. Poiss oli noorena tihti halge ja vanemad viisid ta kuulsa karatemeistri Azato Anko Peichin (Yasuzato) (1827-1906) juurde õppima. Funakoshi harjutas okinawa-ted ka Itosu Yasutsune, Matsumura, Arakaki ja Hosu juures.

Aastal 1912 saabus Chujosse, Okinawale Jaapani admiral Dewa. Tema auks korraldati suured pidustused ning üks esinejatest oli Gichin Funakoshi. See oli esimene jaapanlastele korraldatud okinawa võitluskunstide demonstratsioon. Admiral rääkis nähtust edasi Jaapani keisrile ja Funakoshi kutsuti 1917. aastal Jaapanisse, Kiotos asuvasse budōalade peamajja karated esitlema. Siis oli ala nimi Ryukyu Todejutsu.

1921. aastal, kui kroonprints Hirohito külastas Shuri linna Okinawal, nägi ta Funakoshi korraldatud demonstratsiooni. Prints oli sellest niivõrd vaimustuses, et lasi oma laeva kaptenil Kannahal korraldada kokkusaamise Funakoshiga. Hiljem soovitas Kannaha Funakoshile korraldada demonstratsioon Jaapanis. Enne oma jaapani matka oli Funakoshi valitud Okinawa Võitluskunstide Liidu juhiks. Et uuelt alalt eeldati vööastmeid, anti Funakoshile viienda astme must vöö. 5. dan oli tal elu lõpuni. Muid vööastmeid hakati andma alates 1924. aastast.

Kui Funakoshi 1922. aastal esitles karated Jaapani publikule, suhtusid jaapanlased uuesse alasse algul ettevaatlikult – nad pidasid rohkem lugu oma traditsioonilistest budōaladest: jūdōst ja kendōst. Ka Jaapani budōliit Butokuden ei näidanud uuele alale kohe rohelist tuld. Judō looja Jigoro Kano aitas Funakoshit algraskustes võõral maal.

Karated (jaapanikeelne vorm sõnale “tode”) õpiti Tõusva Päikese maal tundma kui ala, millega on võimalik vastane ühe hoobiga tappa. Funakoshi oli hämmeldunud. Tema jaoks oli karate alati tähendanud eluviisi ja enesekaitset. Seepärast võttiski meister karate filosoofia kokku lausega karate ni sente nashi – karates ei ole esimesena ründamist”.

Lõpuks sai karate Jaapanis ametliku tunnustuse ning uus ala levis kiiresti. 1910ndate aastate lõpul tulid paljud Okinawa meistrid Jaapanisse. Uechi-ryu Kanbun Uechi saabus Jaapanisse aastal 1924. Neli aastat hiljem tuli Gōjū-koolkonna Chojun Miyagi, kelle järel veel aastal 1934 Kenwa Mabuni Shitō-ryūga. Sellel ajal eraldus Funakoshist ka Hironori Ohtsuka, luues oma stiili wadō-ryū – “rahu tee koolkonna”.

Jaapani valitsus rajas Dai Nippon Butokukai aastal 1895 valvamaks budōalade harrastust. Selleks, et ühinguga liituda, pidi karate täitma neli tingimust: karate’ d tuli hääldada jaapanipäraselt; karaterühmad pidid kasutusele võtma ühesuguse riietuse; pidi korraldatama võistlusi; pidi loodama vööjärjestus ja -programm.

Karate tähendas algselt “hiina kätt”. Funakoshi aga muutis nime aastal 1933 “tühjaks käeks”. Vanad meistrid Okinawal olid kõvasti nimemuutuse vastu, sest karate oli Hiinale palju võlgu.

Aastal 1936 rajas Funakoshi Jaapani esimese karate dōjō, millele anti nimeks shōtōkan. See sai ka Funakoshi stiili nimeks. “Shōtō” oli meistri hüüdnimi, mis tähendas nõtkeid mände, “kan” maja. Funakoshi oli nüüd 68-aastane. Ta koostas vööprogrammid kyū ja dan vööastmetele.

Funakoshi oli vabavõitluse korraldamise vastu. Tema meelest oli kata tähtsaim harjutusviis. Katadesse kodeeriti lugematuid karatetehnikaid: lukke, heiteid ja lööke keha tundlikesse punktidesse. Suuremal osal karatestiilidest on 15-20 katat, mõnedel aga isegi 50.

Võistlused erinevate stiilide vahel siiski toimusid. Teiste seas käis ka meistri poeg Yoshitaka Funakoshi Osakas võistlemas Gōjūryū karatekoolkonna vastu. Tulemuseks oli valus kaotus ja muudatused shōtōkani õpetusprogrammis. Yoshitaka lisas karateõpetusele vabavõitluse, nii ühe, kui ka kolme sammu tehnikaseeriad, madalamad asendid ja kõrgemad jalalöögid (traditsioonilises okinawa karates suunati jalalöögid tavaliselt põlve või kõhu kõrgusele).

Ka Ohtsuka arendas jiyū kumitesse sobivaid tehnikaid oma nii jūjutsust, kui ka karatest saadud kogemuste abil.

40-50ndatel aastatel hakkas Jaapani karate eralduma Okinawa omast. Sellel oli peagi rohkem harrastajaid Jaapanis, kui emamaal Okinawal.

Sõja algul kuulus kolmandik Jaapani ülikoolide karateklubidest nelja suuremasse stiili. Jaapani budōalade pea-maja eeldas koolkondadelt nimesid ja iseloomullikke jooni. Sündis lugematu hulk karatestiile.

Teise Maailmasõja algul hakati karated õpetama ka Jaapani sõduritele. Suurem osa Shōtōkan-kooli õpilastest kutsuti teenima. Funakoshi harjutussaal pommitati puruks ja tänapäeva karate tehnilist külge tugevalt mõjutanud Yoshitaka Funakoshi suri tuberkuloosi.

Pärast sõda, aastal 1945, keelas kindral Mac Arthuri sõjavalitsus karate ja muude võitluskunstide harjutamise. Karate harjutamise keeld kestis kolm aastat.

Pärast keeldu tõusis karate uuesti vähehaaval jalule. Kaheksakümneaastane Funakoshi koos abilistega demonstreeris ala Ameerika sõjalenduritele. Huvi karate vastu oli suur.

Jaapani Karateliit moodustati aastal 1955. Kaks aastat hiljem peeti Jaapanis esimesed suured karatevõistlused Shotokan-stiili karatekadele. Samal aastal Gichin Funakoshi suri. Varsti peale seda hakkasid mitmete stiilide esindajad korraldama oma klubisiseseid võistlusi. Aastal 1969 korraldati Jaapanis esimene kõikidele koolkondadele avatud karatevõistlus.

Okinawa karate aga ei arenenud selles suunas. Enamikes Okinawal veel harjutatavates stiilides ei võistelda üldse.

Ka tehnika poole pealt on karate sellel sajandil kõvasti muutunud. Koos sportliku karate arenguga on see muutunud liikuvamaks. Mitmeid tehnikaid on uuritud sportliku karate vaatenurgast ja seepärast on nende traditsioonilist sooritustava muudetud. See on viinud selleni, et võistluskaratekadel üle kogu maailma on peaaegu ühe-sugune tehnika, vaatamata stiililisele erinevusele.

Kuid sportliku karate kõrval elab võimsalt edasi traditsiooniline karate, mis ei aseta rõhku võistlemisele, vaid püüab karated mõista budōalana, mis esmajärguliselt taotleb õpilase nii vaimsete, kui füüsiliste omaduste võrdset arengut. Need karate suunad kasutavad oma stiili kohta nime karate-dō, nagu on olemas ka jūdō, aikidō, kendō, kyūdō jne.

1950- aastate lõpul levis karate Euroopasse, pioneerideks jaapanlase Rikutaro Fukuda prantslasest õpilane Henri Plée ja inglane Vernon Bell.

1960- aastatel tulid paljud jaapani meistrid Euroopasse ja Ameerikasse demonstreerima karated ja erinevad karate koolkonnad hakkasid maailmas levima.

Wado 03.1995.a. lehest

Comments are closed.