Kanjide tekkimine

Kanjide tekkimine

SISSEJUHATUS

Enamik karatekasid teavad, et karate treeningutel ja võistlustel kasutatakse jaapanikeelset oskussõnavara. Tsuki, geri, kumite, pinan, jodan, ippon – nendega on harjutud ning need on omaks võetud. Mis need aga tegelikult on? Kuidas neid hääldatakse? Kust need sõnad tulevad?

Käesoleva töö teemaks on jaapani keel ja traditsiooniline karate. Töös on räägitud jaapani keele päritolust, kirjutamisviisidest ning hääldusest, toodud ära keele ajalugu ning arengut ning püütud uurida “moodsas” karates kasutatavaid sõnu ja fraase. Lihtsamalt öeldes tahab autor siduda huvitava vajalikuga, sest neid sõnu peab karateka niikuinii teadma, kuid nende huvitavast tekkest ja täpsemast sisust saab aimu ainult jaapani keede sügavamale tungides. Töös keskendutakse hiina märkide kanji tekkele ja kasutusele ning ei minda keelelistesse nüanssidesse ning grammatilistesse peensustesse.

Jaapani keelt räägib maailmas üle 130 miljoni inimese ning jaapani keeles ilmub üle saja erinevad teadusliku perioodilise väljaande – nii, et kes kahtleb jaapani keele tähtsuses maailmas, peab neid asju veidi lähemalt uurima.

Töös kasutatud jaapanikeelsed ladina tähtedega sõnad on toodud kaldkirjas ning kus vajalik, on lisatud ka hiina märgid.

Sõnade kiiremaks leidmiseks on autori poolt koostatud karatealane Jaapani-Eesti sõnastik, kuhu on koondatud autori arvates vajalik sõnavara ning ka teiste võituskunstidega ning jaapani kultuuriga kokkupuutuv teema. Sõnaraamat sisaldab nii üldtuntud sõnu karate vööprogrammist: põhitehnikad (löögid, blokid, asendid, liikumised), käsklused treeningul ja võistlustel. Lisaks leidub selles ka, relvade nimetusi, tänapäevaste ja ajalooliste isikute nimesid ning on ära toodud ka põhiliste katade nimed.

Terminoloogia traditsioonilises karates

Nagu sissejuhatuses mainiti, karate valdkonnas kasutatakse jaapanikeelset oskussõnavara, kuna karate juured on Jaapanis. Jaapani märkide täielikuks mõistmiseks tarvis tunda nii kirjapilti, hääldust kui ta tähendust.

Kuidas seda “kirjut hiina keelt” niimoodi ladina tähtedega kirjutatakse, selgub töö teises peatükis. Siinkohal tooks heameelega ära mõned näited, kuidas seda keelt loetakse ja hääldatakse.

Üks palju kasutatav sõna karates on jodan, mille all mõeldakse ülemist taset või näopiirkonda. Häälduse järgi loetakse seda “džodan”, kirjutatakse 上段. Tihtipeale hääldatakse eesti keeles ka eestipäraselt “joodan”, mis on teistele eestlastele arusaadav, kuid tegelikult on eksitav. Samamoodi häälduks ka yodan 四段 (4. aste) (näiteks pinan yodan). Sellise segaduse vältimiseks peabki neid omavahel eristama ning püüdma alati õigesti hääldada.

Teatud juhtudel hääldatakse “H“ tähte f-na ja vahel “b-na”. Näiteks naihanchi oleks häälduse järgi on naifanchi ning mõnes kirjas võibki seda niimoodi kohata. Analoogselt käituvad ka harai ja barai, mis tähendab pühkimist (ashi barai). 突き Tsuki on enamasti samaväärne zukiga, kuid esimene neist on levinum ja enamike sõnaraamatute järgi ainuõige.

Veel ei hääldata pärast kaashäälikuid mõningaid täishäälikuid: gyakutsuki Þ ‘gyaktski’, arimasu Þ ‘arimas’, jne.

Mõnes olukorras võib muutuda ka kaashääliku tugevus olenevalt selles, kas ta asub üks või liitsõnana. Näiteks: keri – jalalöök; maegeri – jalalöök ette. Niisamuti muutub vahel hääldus m Þ n, näiteks sen + pai = sempai (vanemõpilane).

Tuleb veel meeles pidada, et jaapani keeles rõhutatakse pea igat silpi, mitte eestipäraselt ainult esimest. Kes on vaadanud vanu samurai-filme, siis tundub, nagu inimesed seal omavahel kogu aeg karjuksid üksteise peale, tegelikult on see aga tavaline kõnepruuk.

On olemas ka karatekoole, kus ei kasutata originaalset jaapanikeelset terminoloogiat, vaid oma emakeelseid või ingliskeelseid sõnu ning ei saa öelda, et nad eriti kehvemad oleks. Kuid kuna karatedō üks eesmärke on harrastaja vaimu harimine ja täiustamine, siis autori arvates on võimalik seda täiendada ka korrektse keelekasutuse abil. Iga Jaapanist pärit võitluskunsti instruktor ja ka harrastaja võiks teada elementaarseid keele-reegleid, et lihtsustada ja süstematiseerida terminoloogia õpetamist ning kasutamist.

Jaapani keele ajalugu

Miks on jaapani keel niisugune keeruline ja kuidas ta sündis? Vaatame siinkohal jaapani keele tekkelugu ja ajaloolist tausta.

Kui jaapanlased hakkasid 5. sajandil üle võtma hiina kirjutamissüsteemi, oli hiina süsteem juba standardiseeritud ning 20 sajandit vana. Vanimad tõendid näitavad, et jaapanlased võtsid hiina süsteemi üle pea ilma mingisuguste muutusteta, kuigi Jaapani ja hiina keel on täiesti erinevad ja neil on vähem sarnasust kui näiteks hiina ja eesti keel. Näiteks on hiina keel ühesilbiline ja muutumatu, jaapani keel on mitmesilbiline ja selles on hulganisti järelliiteid nii omadus- kui tegusõnadele. Samuti kasutavad hiinlased lause ülesehitust ”alus – öeldis – sihitis” sellal kui jaapanlased kasutavad sõnajärjekorda “alus – sihitis – öeldis”. Jaapanlaste varased püüdlused üle võtta Hiina kirjutamissüsteem kohtas palju suuri raskusi ning algne lahendus ka Hiina süntaksi kasutamine.

Üks transkriptsiooni viise oli kirjamärgile vastavat hiinapärast hääldust, mis vastab ehk “on-yomi” 音読み (mis otsetõlkes tähendab “heli-lugemine”). Teine viis oli kasutada märgi hiinapärast tähendust ning hääldada seda Jaapani sõnaga – seda meetodit tuntakse “kun-yomi” 訓読み.

Varaseim püüdlus kasutada hiina märke jaapani keele jaoks kasutas on-yomi’t selleks, et transkripteerida Jaapani sõna silp-silbi haaval eesmärgiga saada hiina märgiga lähedast hääldust. Selle tulemusena sai jaapanlastel palju nalja, sest paljudel Hiina märkidel on sama hääldus, mistõttu võib võtta Jaapani sõna ning seda kirjutada erinevatel viisidel tuginedes Hiina märgi hääldusele. Tulemus võis olla naljakas, kui tähendust vaadati ja väga pikk aega keeldusid jaapanlased standardiseerimast 51 jaapani silpi 51 standard-sümboliks.

Praktilisest seisukohast tunnetati, et midagi peab siiski ette võtma. Iga hiina märk (või kanji) vajas mitmeid kriipse ja ühe sõna kirjutamine nõudis palju vaeva. Üks lahendus oli kanji häälduse unustamine ning kasutada sümboli tähendust ja lugeda kanji’t kasutades Jaapani sõna.

Neid kahte stiili kasutati mõnisada aastat ja tulemuseks on nähtus, et tänapäeval on kanjidel palju eri lugemisviise. Näiteks sõna tee kasutab kanjit 道, mille on-yomi (hiinapärane lugemine) on ja kun-yomi (jaapanipärane lugemine) on michi.

Jaapanlased mitte ainult ei kasutanud Hiina märke mitmesilbiliste Jaapani sõnade transkripteerimiseks ühesilbiliste hiina märkidega, vaid hakkasid ka üle võtma hiinapärast lugemist. Kuigi see meetod andis jaapanlastele uusi sõnu ja mõtteid, tekitas see ka tõsise probleemi – nimelt hiinlased kasutavad nelja käändelõppu sõnade eristamiseks. Jaapani keeles neid pole olemas ja nii on jaapani keeles palju homonüüme.

Kuigi hiinlastel on palju rohkem märke kui jaapanlastel (mahukaim sõnaraamat sisaldab 50 000 märki), on igal märgil üks kindel lugemine. Jaapanlastel on palju vähem märke (kuni 10 000 kanji’t), kuid igale märgile vastab mitmeid erinevaid lugemisviise ja mitmed märgikombinatsiooni tuleb lihtsalt sõnadena meelde jätma. Õnneks tehti pingutus pärast Teist Maailmasõda Jaapani kirjutamissüsteemi lihtsustamiseks ning praeguseks on olemas umbes 1 900 ametlikku kanji’t (umbes 4 032 lugemisviisiga).

Jaapani tähestike Hiragana ja Katakana areng

On näha, et Sōsho 草書 stiili tundelised ja voolavad jooned sobivad hästi kirjanduslikku teksti. Nara perioodi lõpus ja Heian perioodi kestel arendasid kirjaoskajad naised (kelle jaoks oli juurdepääs hiina märkide õppimisele piiratud) tähestiku, mis hõlmas kõiki 51 jaapani keele kõla (hääldussilpi). See tähestik põhines Hiina märkide Sōsho kujul ja sel on väga naiselik, voolav kuju. Seda stiili nimetati algselt “onna-de” 女手 või “naiselik käsi” ning tänapäeval “hiragana” 平仮名 ja tavaliselt tuntakse seda kui tähestiku ümarkuju. Näiteks näeks välja kirjapildis arigatō gozai mashita (tänan tehtu eest) niimoodi: ありがとうございました.

Õige pea pärast naiseliku hiragana loomist arendati välja mehelikum tähestik, mis põhines Hiina märkide Kaisho 楷書 kujul. See kuju ei püüdnud katta kogu Hiina märke lihtsustatud kujul, vaid võttis üksiku osa Hiina märgist ning seda kasutati ainult häälikuna. Sellist hääldustähestikku kutsutakse katakana 片仮名. Tänapäeval lasevad paljud karate musta vöö kandjaid oma paremale vööotsale kirjutada oma nime katakana märkidega. Kuna eesti nimed on tekkinud vastavalt eesti keele reeglitele, ei ole võimalik 100%-liselt nime edasi anda ning sellistel puhkudel tehakse nimi jaapani-päraseks. Näiteks näeksid välja nimed, mille hääldust ja lugemist saab 100 %-liselt edasi anda : チモ (Timo), ハンナ (Hanna), レイン (Rein). Töödeldud variantide puhul saab Madisest マヂス Madisu, Igorist イゴル Igoru, Siljast スリヤ Suriya jne. Nagu on näha ka tähestikus (vt. lisad 1 ja 2), siis jaapani keeles ei ole tähte “L”. Selle asemel kasutatakse võõrnimedes silpe “ri”, “ru” jne.

Alguses ei kasutatud kanjit ja hiraganat koos. Tänapäeval siiski kasutatakse mõlemat Jaapani keeles enda kirjutamiseks ning katakana abil kirjutatakse võõr- ja laensõnu, mis on jaapani keelde mujalt üle võetud. Enamasti kirjutatakse katakanas ka katade nimed. Nii katakana kui hiragana moodustavad kokku grupi “kana” ehk siis hääldusmärkide grupi.

Hiina märkide (kanji) väljakujunemine

Traditsiooniliselt jaotatakse Hiina märgid kuude gruppi, mida tuntakse kui rikusho 六書. Välja arendatud ligi 1900 aastat tagasi klassikalises Hiina sõnaraamatus setsumon kaiji 説文解字, on need mänginud keskset osa Hiina leksikograafias. Esimesed neli kategooriat põhinevad märgi moodustamise protsessil, viimased kaks põhinevad kasutusel.

  1. Piktograafid (象形文字 shōkei moji) on lihtsad hieroglüüfid, mis on      jämedad visandid asjadest, mida nad kujutavad. Näiteks: 山 yama ’mägi’ (n: yamazuki). Samuti ka tuttavad sõnad dai      大      (suur) ja shō 小 (väike) – n: bassai dai ja bassai shō.
  2. Lihtsad ideograafid (指事文字 shiji moji) tähistavad abstraktsete ideesid, nagu      numbrid ja suunad. Näiteks: 三 san      ‘kolm’; tasandid üleval 下, keskel chū 中 ja all ge 上.
  3. Kombineeritud ideograafid (会意文字 kaii moji) koosnevad kahest või enamast      elemendist, millest igaüks annab oma panuse terviklikule tähendusele.      Näiteks: 体 tai ‘keha’ (人      ‘inimene’ + 本 ‘põhiline’). Ühe märgiga saab moodustada palju erinevaid kuid sarnase sisuga      märke – seda muutumatut sõnaosa kutsutakse radikaaliks või tüveks.
  4. Foneetilis-ideograafilised märgid (形声文字 keisei moji) koosnevad ühest elemendist, mis      toorelt väljendab tähendust (tavaliselt kutsutakse seda juureks) ning      teisest elemendist, mis väljendab nii hääldust kui ka tähendust. Näiteks: 茎 kei ‘tüvi, tugi’ koosneb ‘taimest’ ja 圣 kei ‘sirge’, s.t., taime sirge osa.
  5. Tuletuslikud märgid (転注文字 tenchū moji) on märgid, mida kasutatakse      laiendatud, tuletatud või näilikus mõttes. Näiteks: 令 rei muudetuna algupärasest tähendusest ‘käskima’ või ‘isik,      kes käsutab’ uue tähenduseni ‘valitseja, käskija’.
  6. Foneetilised laenud (仮借文字 kasha moji) on märgid, mis on laenatud sõna      häälduse väljendamiseks ilma otsese viiteta algupärasele tähendusele või      vigaselt.

Suurem enamus märkidest on foneetilis-ideograafilised märgid (4. ülalmainitud tüüpi). 民, näiteks, algupäraselt pilt nõelaga läbistatud silmast, kujutas orja, kes oli põgenemise vältimiseks peremehe poolt pimedaks torgatud, kuid hiljem muudeti ‘ükskõikseteks massideks’ või ‘inimeseks üldiselt’. See kujutab foneetilis-ideograafilise elemendina teiste märkide moodustamises häälikud min ja tähendab põhiliselt ‘pime’ või ‘pimedus’. Näiteks min ‘rahvas’ 民 (lühendatuna 氏) kombineeritud märgiga 日 ‘päike’ ning 昏 ‘andma’ tähendab kokku ‘pimedust, hämarikku’; 眠 ‘magama’ koosneb silmast (目) pimeduse seisundis (民). Huvitav näide on kon 婚 ‘abielu’, mis koosneb osadest 女 ‘naine’ + 昏 ‘pimedus’. Ühe teooria kohaselt on see tingitud sellest, et laulatus-tseremooniaid peeti öisel ajal. Sellisel viisil annab 民 oma panuse teiste märkide moodustamiseks nii kuju, häälduse kui lugemisviisi järgi.

Paljudel juhtudel moodustub liitsõna kahest sama tähendusega sõnast, kus osade järjekorra äravahetamisel jääb tähendus samaks. Näiteks on samaväärsed 回転 tenkai ja kaiten 転回, mis mõlemad tähendavad pööret. Samas on ka palju liitsõnu, milles äravahetamisel tähendus ja hääldus muutuvad, näiteks: 日月jitsugetsu – päike ja kuu, vastupidises järjekorras 月日aga tsukihi tähendab aega.

Kanjji’de kirjutamine on omakorda kunst, mida õpitakse. Nii nagu eesti koolilapsed õpivad tüki- ja kirjatähti kirjutama, õpivad Jaapani koolilapsed hiina märke kirjutama. Loomulikult alustatakse lihtsamates märkidest ning minnakse edasi keerulisematega. Märgi keerukuse määrab enamasti ära joonte arv. Näiteks mõned kanjid lihtsamast keerulisemaks:

一 卜川尚無髪優厵

Kõige lihtsamalt kanji’l on vaid 1 joon ning keerulisematel koguni kuni 28 joont. Oluline on seejuures, kuidas joont tõmmatakse – kas alt üles, vasakult paremale, millises järjekorras jne. Näiteks võiks võtta kõige tähtsamad ja elementaarsemad märgid kara ja te.

Nagu näeme, nende märkide joonistamiseks tuleb kara jaoks teha 8 joont ning te jaoks 4 joont.

Eelmainitud tsuki märk 突 on väga sarnane kara-ga ning märgi kujust on näha ühine osa või juur.

Kanji ülesanded

Üks kõige tähtsamaid hiina märkide omadusi on nende võime tähendust edasi kanda. See, kuidas nad seda teevad, on teemaks paljudele vastandlikele teooriatele. Hiina märke on kirjeldatud niisuguste keeruliste terminitega logograafia (sõnade sümbolid), ideograafia (ideede sümbolid) ja morfograafia (morfeemide sümbolid). Uurijad ei ole kokkuleppele jõudnud märkide täpse terminoloogia ja funktsioonide osas.

Ühe äärmusliku seisukoha pealt kannavad märgid tähendust edasi foneetiliselt ning nende ideograafiline iseloom on vaid müüt. Teine seisukoht arvab, et need märgid saavad otseselt edasi anda mõtet – see on sõltumata nende hääldusest. Alfabeetilised sümbolid on teisest küljest samm allpool sellest, mida on võimalik maksimaalselt väljendada, sest need tavaliselt märgivad hääldust kõnes, mida omakorda seostatakse tähendusega. Muud teooriad on nende kahe vahepeal. Kogu see küsimus on väga vaieldav, kuid üldiselt on lepitud sellega, et mistahes lingvistilisele ühikule märgid vastavad, nende olemuslik iseloom ülesanne on anda edasi nii tähendust kui ka hääldust.

Üks olulisi hiina märkide omadusi on nende kõrge tootlikkus. Kombineerides mõne tuhande märgiga saadakse lugematu arv liitsõnu. Näiteks 戦 sen ‘sõda’ kobineerituna teiste märkidega annab hulgaliselt sõjaga seotud sõnu – 戦友 sen’yū ‘sõjakaaslane‘. Hiina märgid jaapani keeles toimivad paljuski nii nagu Ladina märkidega tüved Euroopa keeltes. Igal märgil on üks või enam eristatavat tähendust ning tihti on nad väga tootlikuks sõnamoodustamise elemendiks.

Näiteks kanji’t 空, mis tähendab tühja, taevast ja õhku, võib lugeda erinevatel viisidel: , sora, aki, muna, kuid meie teame seda vaid märgina kara sõnast karate 空手. Jaapani keeles on olemas vaid kuju 空, kuigi tal on erinevaid foneetilisi variante. Niiviisi annab kanji visuaalse seose, mis ületab kõik hääldusvariandid. Seda kanji võimet väljendada tähendust sõltumata hääldusest loetakse üheks iseloomulikemaks jaapani kirja omaduseks.

Üks huvitav märk on wa 和, mida olema harjunud nägema wadōryu koosseisus tähendamas ”rahu”. Koos märgiga dai 大 (suur) on see algselt tähendanud Jaapanit – Yamato 大和. See näitab ka, et Ohtsuka sensei poolt oma stiilile valitud nimi pole juhuslik.

Arusaadavam hiina märgisüsteemi omadus on nende semantiline läbipaistvus. Kuna iga märk tähendab liitsõnas konkreetset tähendust, on sõna kokku lugejale läbinähtav. Näiteks meditatsioon mokusō 黙想 tuleb osadest moku 黙 ’vaikne’ ja 想 ‘mõtlema’. Kui sõna komponentide tähendus on selge, ei ole tarvis palju vaeva, et mõista kogu sõna ehk siis “vaiksest mõtlemisest” saamegi meditatsiooni. Samuti tuleb sõna vabadus jiyū 自由 (vabavõitlus jiyū kumite 自由組手) sõnadest 自 ji, mis tähendab iseennast ning 由 , mis tähendab põhjust. Ehk siis kombineerides tähendused “ise” + “põhjus” = “vabadus”.

Lisaks on veel jaapani keeles tohutult palju homonüüme – sõnu, mis kõlavad samamoodi, kuid kirjutatakse erinevalt. Kōki ja kikō näiteks tähendavad umbes tosinat tavakasutuses olevat sõna ning veel hulgaliselt vähemkasutatavaid. Kuna igal märgil on oma kindel kuju (ja tähendus), on kanji’de ülesanne eristada niisuguseid sõnu üksteisest. Nõndaks, 拳 ken ‘rusikas’ on kergesti eristatav sõnast 剣 ken ‘mõõk, tera’. Mõningad näited:

tsuki 突 ‘sööst’ tsuki 月 ‘kuu’

uchi 打 ‘löök’ uchi 家 ‘kodu’ uchi 内 ‘sees’

shi 士 ‘sõdur’ shi 四 ‘neli’ shi 師 ‘õpetaja’

kai 会 ‘liit’ kai 下位 ‘madal aste’ kai 甲斐 ‘tulemus’

Kodansha sõnaraamatu andmetel on kõige rohkemate homonüümide arvuga sõnad ka, kei, ken – üle 30, kan, ki, sei, sen, shi – üle 40, shō jakoguni üle 70.

Sõna moodustamine

Keeled erinevad uute sõnade moodustamise protsessi järgi tublisti. Jaapani keeles moodustatakse sõnu viisil pannes kokku põhielemendid või -osad, säilitades kombineerimise käigus nende esialgse kuju ja tähenduse. Põhiosa on teatud suhteliselt püsiva tähendusega keeleline ühik, mida ei saa jaotada väiksemaks tähendusega osaks. Reeglina sisaldab iga hiina märk endas põhiosa.

Ühendamine ja tuletamine on jaapani keeles kõige tähtsamad sõnamoodustamise protsessid. Ühendamine paneb kokku kaks või enamat sõna või sõnaelementi ning määrab neile oma leksikaalse tähenduse (millel on oma sisuline tähendus) ning see uus loodud ühik toimib kui terve sõna. Kuna hiina märgid on ülimalt efektiivsed uute sõnade tootjad, mängib sõnade ühendamine põhirolli jaapani sõnade moodustamises.

Traditsiooniliselt peetakse liitsõna kombinatsiooniks kahest või enamast vabast sõnast – näiteks spordiklubi, mis koosneb sõnadest ‘sport’ ja ‘klubi’. Jaapani keeles võib olla liitsõna mistahes kombinatsioon vabades sõnadest ühendades vorme ja liiteid, mis üheskoos toimivad tervikliku sõnana. Saadav liitsõna on eristatav, kuid seotud oma osadega. Näiteks liitsõna 残心 zanshin ‘keskendumine’ koosneb üksikust sõnast zan 残 ‘’jääma’, millele järgneb sufiks shin 心 ‘vaim’.

Enamik jaapani võitluskunste seondub sõnadega kara, bu, ju, ken, aiki jne, millele on lõppu või jutsu. Paljudel stiilidel on justkui kaks varianti – “dō“-variant, mis on nagu “elu tee” ning “jutsu”-variant, mis rõhub rohkem praktilistele tehnikatele, näiteks: aikidō ja aikijutsu, jūdō ja jūjutsu, iaidō ja iaijutsu. Veidi erinev hääldus on ninpōl ja ninjutsul, kus muutub -ks. Vaata suurt skeemi lisast.

Tuletamine viitab sõna loomise niisugusele viisile, kus sõna tüvele lisatakse sõnaelement – näiteks järelliide, mis väljendab grammatilist tähendust, kuid mitte leksikaalset. Näiteks nimisõnale 赤 aka ‘punane’ lisades lõpu い i saame omadussõna 赤い akai ‘punane’. Tuletamist ei tohi segamini ajada käände- või pöördelõpuga, mis on grammatilise sisuga. Tulemuseks on algupärase sõna uus vorm, mitte uus sõna. Näiteks viimane silp tegusõnast 廻る mawaru ‘pöörama’ pööramisel saadakse käskiv vorm 廻て maware. Käänelõpud kirjutatakse jaapani keeles tavaliselt hiraganas.

Täpsed eristused ühendamise, tuletamise ja käändelõppude vahel puudutavad keerulisi teoreetilisi probleeme ning on siinkohal jäetud kõrvale.

Ladina süsteem (romaji)

Jaapani kirjamärkide kirjutamist ladina tähestiku abil nimetatakse romaniseerimiseks, jaapani keeles ロマジ romaji (‘Rooma märk’). On olemas mitmeid eri võimalusi või süsteeme jaapani kirjamärkide ladina tähtedega kirjutamiseks. Neist kasutatavaimad on Hepburni süsteem ヘボン式 (Hebonshiki) ja Kunrei süsteem 訓令式 (Kunreishiki). 19. saj. lõpupoolest pärit Nipponi või Wāpuro süsteemi tänapäeval enam eriti ei kasutata ning seda asendab Kunrei süsteem. Lihtsuse ja lühiduse mõttes on käesolevas sõnastikus on kasutatud samuti Hepburni süsteemi.

Hepburni süsteemi kohaselt muutub näiteks pikk “o” märgiks ō, mis on samaväärne Kunrei süsteemi “oo”-ga. Vaata Illustreeriv tabel:

 

Eesti

Hiragana

Hebonshiki

Kunrei

Wāpuro

ülemine tase じょうだん jōdan jôdan joudan
kunst じゅつ jutsu zyutu dyutu
nugakäsi しゅとう shutō syutô syutou
Shitoryu しとりう Shitōryū Shitôryû Shitouryuu
Shotokan しょうとうかん Shōtōkan Syôtôkan Shoutoukan

Kokkuvõte

Kokkuvõttes jaapani kirja põhiomadusi, saame välja tuua järgmised eripärasused.

Jaapani kirjutamissüsteem koosneb kolmest kirjapildist, millest igaühel on oma funktsioon: hiragana, katakana ja kanji. Neist viimane tähendab nii otsetõlkes kui ka üldisemas tähenduses “hiina märki”. Igal kanjil on kuju, hääldus ja tähendus. Kuna igal märgil on kindel kuju (ja tähendus), aitavad kanjid eristada eri homonüümide vahel.

Üks tähtsamaid kanji tunnuseid on nende võime edasi anda tähendust. Kanji’sid võib kombineerida üksteisega, luues uusi liitsõnu. Nad loovad visuaalse ühenduse, mis on tähtsam nende erinevatest hääldustest.

Jaapani kirjamärkide kirjutamist ladina tähestiku abil nimetatakse romaniseerimiseks. On olemas mitmeid eri süsteeme jaapani kirjamärkide ladina tähtedega kirjutamiseks: neist kasutatavaimad on Hepburni süsteem ja Kunrei süsteem.

Liitsõnad on enamasti semantiliselt läbipaistvad – s.t. nende tähendusest annavad aimu nende üksikud komponendid.

Kasutatud kirjandus

  1. Furuya, K. Kodo Ancient Ways: Lessons      in the Spiritual Life of the Warrior/Martial Artist. Black Belt      Communications, Inc.; 1996.
  2. Halpern, J. The Kodansha Kanji      Learner’s Dictionary. Tokyo 2001
  3. Halpern, J. Guide to the Japanese      Writing System, Kanji Dictionary Publishing Society      [http://www.kanji.org/kanji/japanese/writing/]
  4. McCarthy, P. The Bible of Karate:      Bubishi, Charles E Tuttle Co; 1995.
  5. Breen, J. WWWJDIC Japanese-English      Dictionary Server, Monash University [http://www.csse.monash.edu.au/cgi-bin/cgiwrap/jwb/wwwjdic?1C]
  6. Лаврентьев, Б.П. Самоучитель японского      языка. Moskva 2001

Kombinatsioonid mõistetest “dō” ja “jutsu”

Liitsõnad, mida saadakse üksikute mõistete kokku liitmisel:

 

 

 

Comments are closed.